Hiiu Maavalitsus

KONVERENTS "EDUKAS HIIUMAA"

• "Edukas Hiiumaa" 1
• "Edukas Hiiumaa" 2
• "Edukas Hiiumaa" 3
• "Edukas Hiiumaa" 4
• "Edukas Hiiumaa" 5
• "Edukas Hiiumaa" 6
• "Edukas Hiiumaa" 7
• "Edukas Hiiumaa" 8

Konverentsi Edukas Hiiumaa, mille korraldasid projekt MEDIS, Hiiu Maavalitsus ja Kärdla Linnavalitsus, toimus 30. aprillil ja 1. mail Kärdla Kultuurikeskuses. Konverentsi eesmärgiks oli tutvustada infoühiskonna võimalusi kogukonna säästlikuks arendamiseks Hiiumaal, Eestis ja Euroopas. Teiseks eesmärgiks oli esitleda projekti MEDIS raames valmivat Hiiumaa Infoühiskonna Strateegiat.

Uudne oli konverentsi puhul selle ülekandmine Internetis, tänu millele said konverentsil osaleda ka väljaspool Kärdlat asuvad infoühiskonnast huvitatud. Osa ettekandeid (haridusminister Mailis Rand, Riigikogu liige suursaadik Toomas Hendrik Ilves, TÜ doktorant Pille Runnel, Liisa Pakosta) tehti kasutades videoühenduse võimalusi. Kohapeal kõnelesid infoühiskonna arendamise võimalustest Riigikogu liige Mart Laar, projekti MEDIS juhid Miguel Montesdeoca (Kanaari Regionaalvalitsus), Reet Kokovkin (Hiiu Maavalitsus), Sigrid Väärtnõu, Marek Strandberg, Elmo Harjak (Hansapank) jt.

Projekti MEDIS käigu ja materjalidega saab tutvuda www.mw.hiiumaa.ee/medis ja edaspidi ka ajalehes Hiiumaa.

KONVERENTS "EDUKAS HIIUMAA" 1

Konverentsi Edukas Hiiumaa, mille korraldasid projekt MEDIS, Hiiu Maavalitsus ja Kärdla Linnavalitsus, toimus 30. aprillil ja 1. mail Kärdla Kultuurikeskuses. Konverentsi eesmärgiks oli tutvustada infoühiskonna võimalusi kogukonna säästlikuks arendamiseks Hiiumaal, Eestis ja Euroopas. Teiseks eesmärgiks oli esitleda projekti MEDIS raames valmivat Hiiumaa Infoühiskonna Strateegiat.

Uudne oli konverentsi puhul selle ülekandmine Internetis, tänu millele said konverentsil osaleda ka väljaspool Kärdlat asuvad infoühiskonnast huvitatud. Osa ettekandeid (haridusminister Mailis Rand, Riigikogu liige suursaadik Toomas Hendrik Ilves, TÜ doktorant Pille Runnel, Liisa Pakosta) tehti kasutades videoühenduse võimalusi. Kohapeal kõnelesid infoühiskonna arendamise võimalustest Riigikogu liige Mart Laar, projekti MEDIS juhid Miguel Montesdeoca (Kanaari Regionaalvalitsus), Reet Kokovkin (Hiiu Maavalitsus), Sigrid Väärtnõu, Marek Strandberg, Elmo Harjak (Hansapank) jt.

Projekti MEDIS käigu ja materjalidega saab tutvuda www.mw.hiiumaa.ee/medis

Konverentsi tööd esimesel päeval juhtinud Toomas Kokovkin ütleski sissejuhatuses, et tegu on esimese tõsise üritusega näidata maailmale, et Hiiumaa on infotehnoloogiline saar.

Maavanem Hannes Maasel tuletas meelde Riina Einbergi, nimetades teda “Hiiumaa Interneti raudseks leediks”. Tänu talle olid hiidlased paljuski teerajajad, mistõttu räägime juba e-Hiiumaast.

Linnavolikogu esimees Erki Tamm ütles, et elame kõik imede ajal ja kuigi tunnetame siin oma eraldatust ja paljusid takistusi, näitab tänane päev, et takistused saab enda kasuks pöörata, ja on heas mõttes väljakutse kõigile.

Seejärel tekkis ekraanile haridusminister Mailis Rand, kes rääkis haritud Eesti infoühiskonnast.

Ühiskonna tüübid seostatakse järjestikkuse majandusliku sotsiaalse arengu tasanditega. Kui agraarühiskonnas oli valitsev majandussektor põllundus või kalandus ja ressurssideks loodusvarad, siis industriaalühiskonnas muutus valitsevaks majandussektoriks ehitus ja kaubatoodang. Uues teenindus- või infoühiskonnas muutusid kapitaliks informatsioon ja infovõrgud. Füüsilise töö asemel on domineerima hakanud vaimne töö ja tüüpilised ametnikud infoühiskonnas võiksid olla kommunikatsioonijuht, ajakirjanik ja teadlane. Kõik need protsessid hakkasid 20 saj. lõpus järjest kiirenema ja praegu võime öelda, et me pole mitte teel infoühiskonda, vaid oleme selle kodanikud.

Kuidas kirjeldavad sotsiaalteadlased infoühiskonda?

Endiselt olulised on teede-, elektri- ja raudteevõrgud, kuid lisaks neile uued kaablivõrgud, satelliitside jne. Infoühiskonda saabki kirjeldada väga palju võrkude kaudu. Me võime võtta pisikese kohtvõrgu, mis on ühe asutuse sees või pisikeste võrkude omavaheline ühendus suuremate konglomeraatide ja lähivõrkude ning viimaks ülemaailmse globaalvõrgu ehk Internetiga.

Nagu infoühiskonnale ja -võrkudele iseloomulik, saab ühe võrgukaabli kaudu edastada nii telepilti, telefonikõnet kui ka Internetti.

Infoühiskonna infrastruktuuri kujundavad väga oluliselt seadusandlus ja mitmesugused tegevused. Seadusandluse abil loome me sobiva keskkonna. Tegevus on oluline märksõnana välja tuua seetõttu, et kõigis suhetes on keskne inimene ise, sest loome ja taasloome oma ühiskonda kõikide meie tegevuste kaudu. Infoühiskond on täpselt selline, nagu me suudame endale ette kujutada - me loome reaalsust vastavalt oma tõekspidamistele, arusaamadele. Tänapäeval tehakse seda näiteks projektide kaudu.

Meenutame Tiigrihüppe projekti, mille eesmärk oli infoühiskonna haridusdimensiooni arendada.

Oluline on siinjuures rõhutada, et kui kõik need suundumused on väga olulised ja igaühele oma silmaga märgatavad, siis sotsiaalteadlased ütlevad, et tegelikult pole siiski veel kindlaks tehtud, et ühiskonnas oleks selle tulemusena aset leidnud revolutsioonilised muutused näiteks ühiskondlike suhete vallas. Meie kõigi elu on kindlasti muutunud alates sellest, et kiri naabermajast ja Austraaliast võib kohale jõuda sama kiiresti, ka kodus on võimalik võrgu kaudu tööd teha. Kuid need kõik on rohkem infotasandil muutused. Teadlased otsivad endiselt - kas ühiskonna tüüp on ikka muutunud või on endisele ühiskonnatüübile lisandunud vaid uued dimensioonid, arvutivõrgud jne.

Võrguühiskond

Osa teadlasi kasutab infoühiskonna nimetuse asemel hoopis mõistet võrguühiskond kirjeldamaks üht olulist omadust: me korraldame oma suhteid järjest enam läbi meediavõrgustike ja see asendab ajapikku järjest enam n-ö näost-näkku kommunikatsiooni.

Võrguprintsiibil üles ehitatud ühiskonda vastandatakse klassiühiskonnale, mida iseloomustas kommunikatsioonide ja infovoogude lähtumine keskusest - võim oli keskuse käes suunaga pealinnast äärealadele. Võrguühiskonnas saavad kõik punktid olla võrdsed või osutuda teatud ajahetkedel keskusteks. Võrgustikud soodustavad inimeste omavahelist ühendamist, kuid teisalt on võimalik osa inimesi ka sellest ringist välja jätta. Kui arvutit ega vajalikku sidet ei ole, pole võimalik ka võrgu kaudu suhelda.

Termin - infoühiskond

Üks infoühiskonna väga olulisi omadusi on see, et sellest räägitakse väga laialdaselt, sest kui sotsioloogid võtsid kasutusele suhteliselt segase termini - infoühiskond -, siis võtsid selle üle kohe kõik kommentaatorid, poliitikud ja ajakirjanikud. Mis tõestab, et termin sobib väga hästi just sedasorti ühiskonna kirjeldamiseks, milles me elame. Selles mõttes on sõna infoühiskond, osa kaasaegsest eneseteadvusest ja asjast arusaamise viisidest. Mõneti on saanud sellest omaette uus maailmavaade.

Kokkuvõttes domineerivad infoühiskonnast arusaamise puhul ikkagi majanduslikud, sotsioloogilised, geograafilised ja tehnoloogilised kaalutlused. Võib väita, et infoühiskond, mille saabumist kuulutas ette massimeedia, läheb eelnevatest uut ja erinevat rada. On ennustatud, et massimeedia tavalisel kujul kaob, sest on saabunud uued, väidetavalt massimeediat igaveseks muutvad tehnoloogiad. Kuid tegelikult hoolimata näilisest erinevusest kasutatakse uut tehnoloogiat täpselt samamoodi nii müümise, reklaami, propaganda vahendina veenmise eesmärgil. Erinevate meediakanalite vastastikune lähenemine tähendab seda, et nn uue meedia ehk Interneti eesmärgid langevad tihti kokku täpselt samade eesmärkidega, millel vana meedia põhines. Tundubki, et traditsiooniline meedia ongi kõige võimsamalt uut meediat arendav jõud. Seda teeb meedia otseselt infoühiskonnast kujutlust luues.

Võib öelda, et infoühiskond on meedia poolt loodud arusaam meie peades ja meedia tegelikult kujundab väga tugevalt meie hoiakuid ja ootusi ning ka hirme uue tehnoloogia suhtes.

P.S. Kuna materjali on palju, siis püüame järgnevates lehenumbrites huvitavamatest teemadest lugejalegi ülevaate anda.

Teise ettekande tegi kohapeal ekspeaminister Mart Laar, kes rääkis e-valitsusest.

Eesti on olnud edukas: PC kasutab 56%, Internetti 47% ja e-majandust 33% elanikest.

100-protsendiselt on võrgus koolid ja avalik sektor, mis ameeriklaste jaoks ðokina mõjus. Erasektorist on võrgus 80%. Selline tase on saavutatud tänu pidevale tööle ja poliitilisele toetusele. Eesti on muutunud riigiks, kellelt tahavad õppida ka arenenud riigid.

e-valitsus

Esiteks on e-valitsuse idee väga keskkonnasõbralik, sest sellega säästetakse metsa: ligi 2 miljonit raiskamata lehte paberit, mis valitsusel muidu aastas kulus, tasus end ära 16 kuuga.

e-valitsus on pannud kõik hämmingusse. Pettunud oli näiteks üks Microsofti esindaja, kes teadmata, et Eestil niisugune süsteem juba olemas, pakkus seda müüa 60 miljoni krooni eest. Tegelikult tegid eestlased selle ise 50 korda odavamalt.

Valitsusjuhi jaoks muudab elektroonika töö palju lihtsamaks ja kiiremaks: see sunnib ministreid ette valmistama, sest otsused tuleb kohe teha. Varem andis paberites tuhnimine võimaluse alles istungi käigus oma otsus kujundada.

Kaasaegne infoühiskond

e-valitsuse ja e-majanduse lõikejoon on e-maksuamet. Interneti kaudu tuludeklaratsioonide esitajate arv oli väga suur.

Internetis on nähtav ka Riigikassa. (Vt. joonis)

e-valitsuse õppetund 1994-2001

1. Mitte millestki midagi teha on kergem. (Vanu arvuteid polnudki.)
2. Vahendite nappus pole alati halb. (Sest siis hakkad mõtlema.)
3. Konkurents on hea. (Konkurents on siseturul tugev, see on aidanud lahendusi otsisda.)
4. Loobu kõigest ülearusest, aga mitte otsustamisest. (Tuleb teha vahet ülearuse ja vajaliku vahel.)

Riigi ja erasektori koostöö

Riigi ja erasektori koostöö oluliseks komponendiks on ID-kaart, selle tootmine, sertifitseerimine ja levitamine. Võimaluse loomine kõikide registrite ja andmebaaside ristkasutuseks ning kõikidele inimestele ligipääsu tagamine e-teenustele. Inimesest saab nn e-kodanik, kusjuures koolitusvõimalusi selleks peaksid pakkuma rahvaraamatukogud ja päevakeskused.

e-riigi loomine

1. e-bürokraatia saab üldiseks normiks.
2. Registrid ja andmebaasid on ristkasutuses.
3. Kõikidel riigiametnikel on e-load.
4. Kogu informatsioon on Internetis.
5. Kõik hanked tehakse Interneti kaudu.
6. Kõikidel kodanikel on ID-kaart.
7. e-teenused saab ka erasektorilt.

Hiiumaa on meretaguse maana näidanud, et e-riigi loomine on vajalik. Siin on see tunnetatud enam, kui mandril.

Samas võib väga tugev efektiivsus e-ühiskonna loomisel tekitada ka ebaõigluse, kuna kõigil ei ole vajalikke võimalusi. Lahendada saab probleemi vastavate täiendkoolituste laialdase korraldamisega.

ID-kaardi idee realiseerumisest

ID-kaardi puhul on lahendamata kogu tegevuse koordineerimine. Vale otsus sai tehtud ka sellega, et infotehnoloogia arendamine läks peaministri haldusalast ühe ministeeriumi alluvusse.

Teine üleskerkinud probleem tekkis info endaga - pakkudes seda välja väga palju, oli lootus sellel, et Eesti on rohkem organiseeritum. Kuid infot ei kasutatud ja kui info saadigi, ei osatud seda süstematiseerida.

Kolmandaks kerkis mõttetu sõda ID-kaardi ümber. Tegemist on aga projektiga, mis suunatud tulevikku ja kohe efekti ei anna. Samuti on võimalused, mida ID-kaart pakub, veel n-ö lahti kirjutamata.

Infotehnoloogiale tehtavad kulutused

Infotehnoloogia kulud on riigieelarves kõige kiiremini kasvav osa - 30%. Tendents siinjuures on see, et riist- ja tarkvarale enam niipalju raha ei kulu, rohkem läheb koolituse jaoks. Samas on infotehnoloogia valdkond, kust riigieelarvesse tuleb lisa ka erasektorist.

Digitaalallkirja seaduse rakenda-mine takerdus

Digitaalallkirja seadus pidi rakenduma 1. juunist 2001. Kuid kogu struktuuri käivitamine, mis erasektoriga kokku oli lepitud, lükkus edasi. Kõikides sellistes protsessides on oluline, et erinevad lülid hakkaksid tööle ühes rütmis. Kui see nii ei toimi, tekivad otsekohe tagasilöögid.

Infotehnoloogia võimalustest saartel ja projektist DIAS-net rääkis MEDISEe projektijuht Miguel Montesdeoca.

Projekti DIAS-net finantseeritakse Euroopa Liidu V raamprogrammist, eesmärgiga valmistada ette platvorme infoühiskonda astumiseks.

Projekti eesmärk on kasutada olemasolevat kogukonna teadmist Euroopas ja muuta see ühtlaseks.

1. Pakkuda isoleeritud aladele arenguvõimalus, võttes arvesse nende iseärasused.

2. Soov näidata asjade käiku ka pilootprojektide näol.

3. Selgitada EL struktuurfondide juhtidele, et regioonide huvi on infoühiskonna arendamine, kuid raha läheb tihtipeale teiste asjade katteks.

4. Hiiumaal on juba oma visioon, millised platvormid võiksid olla.

Platvormide pakkumine

Selleks peab olema andmebaas, mis võimaldaks ühist kasutamist. Samuti on vajalik serveriteenus. See jaguneb omakorda kolmeks alaserveriks:

a) e-ettevõtlus;

b) e-ettevõtluse tarkvara;

c) juhtmeta e-ettevõtlus, st on võimalik siseneda võrku, kasutades järgmise põlvkonna tehnilisi vahendeid. Nii on võimalik välja pakkuda ühtne lähenemispunkt teenustele.

Põhiline eesmärk on pakkuda ühisele serverile sisu, mis oleks kasutajale kasulik.

Sisu juhtimine

Platvormi üheks osaks on sisu juhtimine, mis võimaldab erinevatel saartel muuta platvormi sisu endale kasulikuks.

Praeguseks on otsustatud, et platvorm pakub viit põhiteemat.

1. Teenus, mis võimaldab reaalajas projekti planeerida ja juhtida.

2. Elektroonilise allkirja programm.

3. Kaks serverit: e-äri ja e-kaugtöö arendamine.

4. Dünaamilise kaugõppe ja kaugkoolituse süsteem peab olema keeleliselt kättesaadav.

5. Internetipõhine platvormide ja portaalide juhtimise tööriist.

Neli temaatilist võrgustikku

1. e-õppeplatvorm.

2. Vaatlusvõrgustik, mis võimaldab erinevaid piirkondi vaadelda.

3. Tehnoloogiline võrgustik.

4. Kaugtöö ja väikeettevõtluse võrgustik, mis aitab kätte saada partnerregioone.

Hiiumaa roll projektis DIAS-net

1. Luua sünergia regiooni teiste tegevustega ja regionaalsete tegevustega.

2. Töörühmade kaudu aitab projekt kohalikul omavalitsusel

a) assisteerida avalikku sektorit ja välja selgitada spetsiifilised vajadused;

b) kanda EL projektide tulemused regiooni;

c) jagada teadmisi ja ressursse ning tähtis on siinjuures, et see jätkuks ka pärast projekti lõppemist.

Projekt jaguneb 24 kuuks. Hiiumaal tuleb juba praegu mõtlema hakata, millist abi partneritelt vajatakse. Projekti kogusumma on 2 miljonit eurot.

DIASe ehk Digitaalsaarte Assotsiatsiooni ülesanne

DIASe ülesanne on projekti DIAS-net tulemuste ellurakendamine, et see oleks kasulik piirkonnale ja projekti lõppedes ei lõpeks kõik. DIAS-neti kasutamine ka pärast projekti lõppemist nõuab kasutajate teatud kriitilist arvu.

Luuakse DIAS-neti veebi-lehekülg, kus on kirjas lepingu põhimõtted.

Esmalt tuleb luua töörühmad, kes vajalikke dokumente ette hakkavad valmistama. Töörühmas on Hiiumaa esindatud ühe inimesega.

Hiiumaa jaoks on tähtis, et koostöös teiste piirkondadega saab arendada oma teed infoühiskonda.

Teemal Infoühiskond ja regioonide areng tegi ettekande Toomas Hendrik Ilves (pildil).

Eestil on võimalus kasutada infotehnoloogiat, mida vaesematel riikidel ei ole. Selles valdkonnas on eeskätt USA, Soome ja Rootsi väga kaugele jõudnud. Kuid juba enne, kui nende riikide kiirest infotehnoloogilisest arengust kõneldi, hakati rääkima ka nn digitaalsest kuristikust. Mis tähendab, et kui üks riik ei internetiseeru, jääb ta maha.

Oli selge, et kõikide kommunismist vabanenud riikides, kaasa arvatud Eesti, oli infotehnoloogia pärsitud, sest informatsioon ja selle vaba levitamine oli totalitaarsele reþiimile vastumeelt.

Kuidas Eestit arendada?

Ma murdsin vabanemise aastate algul palju pead selle üle, kuidas Eesti areneda võiks, lugesin palju riikide arenguteooriast.

Üks selliseid raamatuid oli Harwardi Ülikooli majandusteadlaste raamat Rahvuste võrdlevad eelised. Selles on uuritud, kuidas 13 edukat riiki pärast II maailmasõda hakkama said ja millised olid need tegurid. Jõuti järeldusele, et ühtset tegurit polnud, välja arvatud üks - kõikides nendes riikides oli tehniliselt paremini haritud elanikkond: suurem inseneride arv ja parem keskkooli lõpetanute ettevalmistus reaalainetes.

Seega oli Eestis vaja õpetada arvuteid kasutama.

Teine raamat oli ühe ameeriklasest marksisti kirjutatud Töö lõpp, mis on ka eesti keelde tõlgitud ja kujutab endast otsest sõimu automatiseerimise ja arvutiseerimise aadressil. Väide, mis tervet raamatut läbis, oli - kui me hakkame kasutama liiga palju arvuteid, siis pole inimestel enam tööd.

Siin me Eesti võimalust nägimegi: mida rohkem me arvutiseeritud oleme, seda suurem võib olla meie riigi funktsionaalne suurus. Kuigi meid on vaid 1,5 miljonit, võime tänu arvutiseerimisele avaldada maailmas tunduvalt suuremat mõju, kui meie väike rahvaarv eeldaks.

Sellest kasvaski välja Tiigrihüppe idee, et julgustada Eesti arengut ja mitte jäämist valele poole digitaaset kuristikku.

Maailma erinevad regioonid

ÜRO on oma informatsiooni- ja kommunikatsiooniprogrammi raames jaganud maailma erinevatesse regioonidesse: Aasia, Austraalia, Põhja- ja Lõuna-Ameerika, Aafrika, Euroopa. Kusjuures Euroopat käsitletakse regioonina, mis algab Islandi ja lõpeb Vladivostokiga ning kuhu arvestatakse ka Kaukaasia ja Kesk-Aasia riigid. Selle suure regiooni sees on näha, kuidas me arenenud oleme ja üllatav on see, et Eesti arengust teatakse rohkem, kui arvata võime.

Eesti on suhteliselt ainulaadne riik. Paljude näitajate poolest oleme oma infotehnoloogia arengus Euroopa keskel, aga mitmes valdkonnas päris liider, olles ees sellistest suurtest riikidest nagu Saksamaa ja Prantsusmaa, rääkimata nn postkommunistlikest riikidest, kellega võrreldes oleme täielikud staarid. Ainuke konkurent väljaspool Lääne-Euroopat on väikeriik Sloveenia, kes meid mõningates asjades edestab, mõnes mitte.

Eesti on üks arenenuma infotehnoloogiaga Ida-Euroopa riike

Seda vähemasti Interneti leviku poolest: 39 eestlast 100-st kasutab Internetti. Sellega oleme edestanud Prantsusmaad ja Saksamaad. Samas on meil ka üks kitsaskoht - Eesti Interneti kasutamise struktuur on teistsugune, kui Lääne-Euroopas. Meil kasutab 28% eestlastest Internetti kodus. See on uskumatult suur arv, kui silmas pidada meie SKTd ja keskmist sissetulekut. See näitab, et eestlased on erinevalt teistest vaesematest riikidest pühendunud arvutitele. Samas on nimetatud protsent Lääneriikidega võrreldes väiksem.

Eesti väga kõrge Interneti kasutamise protsent, arvestades SKTd, on kompenseeritud meie enda lahendustega.

Esiteks: Eesti firmad ja riigiasutused on kiiresti Interneti kasutamise üle võtnud. Ja ma usun, et siin eriti palju arenguruumi enam polegi.

Teiseks: Meie juurdepääsu arvutitele ja Internetile suurendas loomulikult Tiigrihüppe programm. Nüüd on juba paar aastat olnud kõigil koolidel juurdepääs Internetile.

Kolmandaks: Eesti on Euroopas Soome järel teisel kohal avatud internetipunk-tide poolest. Soomes on 46 avalikku internetipunkti iga 100 000 inimese kohta, Eestis 22, Iirimaal 16, Taanis 15, Rootsis 11.

Kuigi me oleme teisel kohal, tundub mulle, et siin on vähemalt üks tee, mida mööda tuleb edasi minna eesmärgiga suurendada avalike in-ternetipunktide arvu, sest olgem ausad: kui jõukam inimene jaksab endale arvuti osta, siis vaesemale inimesele, eriti maal, pole see jõukohane.

Koolide internetiseerimine

Koolide internetiseerimise osas on töö veidi keerulisem.

Kuigi kõikidel koolidel on internetiühendus, on suhtarv arvutid : õpilased Eestis tunduvalt väiksem, kui Euroopas. Meil on 2,5 korda vähem arvuteid 100 000 õpilase kohta, kui on Euroopa Liidu keskmine. See on ka arusaadav, sest tähtis oli kõikidele koolidele Interneti kasutamise võimalus luua, mistõttu ei jätkunud raha arvutite jaoks. Ka see on valdkond, kus tuleb rohkem teha, et Tiigrihüppe programm saaks edasi areneda.

Kaks digitaalset kuristikku

Kuigi Eestis on ADSLi hind suhteliselt odav võrreldes teiste riikidega, on samas teistes arenenud riikides ADSLi hind veelgi odavam, sest riigid doteerivad.

Millised on siis meie arengusuunad?

Ma olen Tiigrihüppe algusest saati rääkinud kahest digitaalsest kuristikust.

Esimene asub kiiresti arenevate rikaste riikide ja infotehnoloogiliselt vähemare-nenud riikide vahel. Õnneks on Eesti suutnud selle kuristiku ületada ja võiksime isegi uhkusega öelda, et koos Sloveeniaga oleme õigele poolele jõudnud.

Teine kuristik on laiem ja seda käsitletakse tihti kui esimest ja teist Eestit. Probleem on üldisem ja omane kõikidele Ida-Euroopa riikidele. Sellega puututi Lääne-Euroopas kokku ka 40.-50. aastatel. Kuid Euroopa Liit hakkas aktiivselt tegelema linnastumisohu ehk maapiirkondade mahajäämusega. Maaelu hakati doteerima ja doteeritakse ka praegu, säilitamaks inimeste püsimist maal. Väljaspool ELi tegelesid selle probleemiga ka Soome ja Rootsi. Doteerimine on aga kallis lõbu, mis annab küll materiaalse toe, aga tähtis on just intellektuaalne abi, et maapiirkondades oleks võimalik juurdepääs informatsioonile. Ehk teisisõnu – inimene saaks kasutada Internetti.

Hiiumaa on üks progressiivsemaid kohti Eestis

Ma imestasin juba siis, kui Eestis oli vaid paarkümmend Interneti-saiti, kui arenenud oli Hiiumaa 1992.-93. aastal. Kiitus teile – olete leidnud lahendusi, mida minu arvates tuleb kasutada üle Eesti!

Me peame riigi poolt võimaldama inimestele juurdepääsu Internetile. Õnneks on Eesti ka siin kaugele jõudnud: Euroopas oleme kolmandal kohal Internetis pakutud valitsuse teenuste poolest. Kõige parem näide on tuludeklaratsioonide esitamine Interneti vahendusel. Tegelikult võiksime viia Internetti veel palju muid teenuseid.

Hetkel on meie haldussüsteem selline, et kodaniku ja riigi vaheline suhtlemine toimub ikkagi maakonnakeskuses. Kui me saaksime minna niikaugele, et kõik vajalikud suhted kodaniku ja riigi vahel saaksid toimuda oma külas või vallas, oleksime palju ära teinud garanteerimaks, et inimesed jäävad maale elama. Praegu on tendents, eriti noorte hulgas, maalt ära minna.

Mul on raske öelda midagi uut ja head Hiiumaa kohta, kuna teil on see protsess pea 10 aastat tagasi juba läbi mõeldud ja mõistetud.

Hiiumaa on olnud üks eeskuju. Hiiumaa on olnud ka minule mõtlemise eeskuju, kuna saare probleemid on sellised, mis kõige eredamalt toovad välja võimalused Interneti kasutamiseks.

Marek Strandbergi ettekanne säästlikkuse ideest ja põhimõttest.

Infotehnoloogia pole mitte ainult asi iseeneses, sest ei arvuti ega selles olevad programmid ühendatuna võrku pole automaatselt rikkust majja toovaks vahendiks.

Valdav osa inimkonna poolt muundatud energiast ja hangitud materjalidest võib jagada viide erinevasse valdkonda.

1. Kuidas ehitatakse ja mismoodi luuakse omale elukeskkonda.
2. Kuidas toodetakse toitu.
3. Kuidas käitatakse jäätmeid.
4. Kuidas toimub energia muundamine.
5. Kõiki neid valdkondi seob üks ja oluline tegevus - töö korraldamine.

Nende viie valdkonna tehnoloogia muutusi tuleb silmas pidada, kui räägime säästu- või jätkusuutlikust ühiskonnast ehk teisisõnu: millisel moel õnnestub vähendada energia- ja materjalikulu kõikides eelnimetatud valdkondades.

Infotehnoloogiat võib rakendada väga erineval moel. Tänapäeval on küllaltki energiamahukaid tootmis- ja nn olemistehnoloogiaid. Võtame kas või linna, mis kulutab tohutult energiat. Kui selline energia- või nagu nüüdisajal öeldakse keskkonnamahukas tegevus on korraldatud erinevaid infotehnoloogiaid kasutades, siis oodatud kasu asemel (kui me kasuks peame seda, et meil õnnestub ühel või teisel moel kulutusi vähendada) saame hoopis kahju. Kuna infotehnoloogia, võimaldades väga tõhusalt automatiseerida mingit tegevust, võib raiskava tegevuse muuta intensiivsemaks.

Kindlasti ei saa infoühiskonnast rääkida selles seoses, et infotehnoloogiliste lahenduste aina suurem ja suurem kasutuselevõtt viib ühiskonda mingile säästvamale arengutasemele.

Kõikide tehnoloogiate puhul on olemas n-ö jaburad ilmingud.

Näiteks: kõikvõimalike seadmete külge interneti-ühenduse pookimine. Vaevalt saab ette kujutada vastuolulisemat nähtust, kui seda, et autos on internetiühendus. Ehk teisisõnu asi, mis võimaldaks inimese füüsilist mobiilsust vähendada, liidetakse tehnoloogiaga, mis tapab inimese füüsilise mobiilsuse.

Vaadates erinevaid tehnoloogilisi valdkondi, näeme, et kõikide nende puhul on lahendused, mis märkimisväärselt vähendaksid energia- ja materjalikulu ehk keskkonnamahukust. Keskkonnamahukus on üldmõistena asi, mille vähendamine on nn säästva arengu üheks keskseks teemaks.

Tänapäeval eksisteerib mitu hüpoteesi selle kohta, miks inimkond peaks oma energia- ja materjalitarvet vähendama.

Võrreldes kliimamuutust viimase 100-200 aasta jooksul sellega, kui palju on inimene ära tarbinud taastumatuid maavarasid, siis on märgatud ühte seost: paarisaja aasta jooksul on inimkond ära kulutanud 300-350 miljoni aasta jooksul tekkinud fossiilsed kütused: söe, gaasi, nafta, pruunsöe, mõningal määral ka põlevkivi. Paarisaja-aastasesse perioodi jääb ka kliima märkimisväärne soojenemine. Sellest võib teha mitu järeldust.

1. 1992. aastal Rio de Janeiros toimunud konverentsil arutati tarbimismäära ja atmosfääri kasvuhoonegaaside vähendamist. See kontseptsioon on seotud arusaamaga, et inimese tegevus ongi põhjustanud kliima soojenemise. Protsessid maa ökosüsteemis on väikeste muutuste suhtes niivõrd tundlikud, et inimene oli käitunud justkui päästikuna, mis vallandas kliima soojenemise ja sellest tuleneva keskkonnamõju, omades tänapäeval märkimisväärset mõju ka majandusele.

2. Keegi ei oska täpselt öelda, kas inimene on ikka olnud kliimamuutuse põhjustajaks või on tekitanud selle muud protsessid: päikese- või maa tektooniline aktiivsus. Tõendusmaterjalid puuduvad nii ühe kui teise puhul. Seetõttu tulebki mängu käitumiseetika. Tehnokraatlik nihilism või ükskõiksus inimkonna suhtes ütleb, et kuna seost pole tõestatud, siis seost ei ole. Ja jutud selle kohta, et peaksime nüüd kokkuhoidlikumalt eksisteerima hakkama, on jama.

Kuid sellel seisukohal on üks väike viga.

Kliima- ja ökosüsteemi seisundi halvenemine inimese jaoks on tõestatud. Ehk sõltumata sellest, milline on põhjus kliimamuutustele maailmas, on inimkond seisundis, kus tema jaoks ökoloogiline niðð järjest vähemaks jääb.

Objektiivselt võttes pole inimesel vaja keskkonda kaitsta. Sest ükskõik - tuumasõja või mõne muu inimtekkelise katastroofi tagajärjel säilib elu maal ilma mingi probleemita ja seda ükskõik millises vormis, luues näiteks paari miljardi aasta pärast uue intelligentse seisundi. Ainuke, kelle jaoks tänasel päeval on rida ohte, on inimene, kes peab valima vähem kulutuvat tehnoloogiat selle jaoks, et ise mugavamalt ellu jääda.

Sõltumata sellest, kas inimene on kliimamuutuste põhjustaja või mitte, on möödapääsmatu otsida, leida ja kasutusele võtta tehnoloogiad ja tehnoloogiliste lahenduste ahelad, mille tulemusena tuldaks toime suuremal hulgal taastuvate ressurssidega.

Tegelikult me räägime jätkusuutlikkuse mõttes täna tehnoloogilistest lahendustest, mis võimaldaksid meil võimalikult pikaajaliselt toime tulla. Siin ongi majandusliku struktuuri ja energeetilises ja materiaalses mõttes oluline efekt nimelt see, kui vähe me suudame kasutada eelkõige taastumatuid ressursse, selleks et oma eksistentsi pikemaks ajaks tagada.

Sellise tegevuse juures on infotehnoloogia kui füüsilist mobiilsust asendav tegevus küllaltki olulisel kohal. Samas pole see asi iseeneses, sest nõuab kindlalt teiste tehnoloogiate aspektide arvesse võtmist. Kui enne sai võrreldud Interneti ja auto omavahelist sidumist, siis sama ebaratsionaalne on ka suurlinnade suurtes kortermajades n-ö kiire internetiühenduse olemasolu ja sellise ehituse ja kinnisvaraarenduse jätkuv toetamine, mis füüsilist mobiilsust mitte mingil moel ei asenda. Sest need inimesed peavad kohalt, kus nad magamas käivad, sõitma sinna, kus nad töötavad, ronima korrusmajas üksteise kukile ja olema n-ö kiiresõidulised maailma. See on sama absurdne, kui sõita autoga ringi ja surfata samal ajal Internetis.

See on vastuoluline tegevus, mis mingil määral energiakulutust ei vähenda, kuna linnad oma tiheasustusega on ammu lakanud olemast need, mis nad olid algselt, kui linn tekkis vajadusest kaubavahetuses käibivat informatsiooni tõhusamalt käsitleda, ladusid paremini üles ehitada jne. Linn tänapäeval ei ole sama funktsiooni ja tõhususega, kui näiteks 2000-4000 aastat tagasi. Seetõttu põhimõtteid, mida vaja ümber hinnata, on tohutult.

Rääkides Eesti riigist, siis oleme mõneti kummalises situatsioonis. Ühtpidi meeldib meile uskuda seda, et oleme väga tõhus ja innovatiivne riik. Tegelikkuses on meie situatsioon tunduvalt kehvem. Kui võtame aluseks energiakulutuse ühe rahvusliku koguprodukti ühiku tootmiseks, siis EL keskmisega võrreldes kulutatakse meil selleks 3-4 korda rohkem energiat. Arenenud Kesk-Euroopa riikidega võrreldes on erinevus kuni 8 korda.

Teistpidi - me märkame väga selgelt, et meie rahvusliku koguprodukti tootlikkus ühe inimese kohta on umbes 6 korda väiksem, kui EL riikides.

Siit tekib esimene mõte, et kas need kaks protsessi - ühest küljest oleme väga edukad, teisest küljest väga vaesed - on omavahel seotud. Meie majanduslikus paradigmas puudub täna ühiskondlikul tasemel mõiste säästlus, säästluse määr või säästlikkus. Mõiste, mis arenenud ühiskonnas on ilmseks ja oluliseks majandusprotsessi osaks, milleta pole võimalik saavutada jõukust ja edukust.

KONVERENTS “EDUKAS HIIUMAA” 6.

Marek Strandbergi ettekanne säästlikkusest infoühiskonnas (järg).

Tänasel päeval on Eestis üks majandusprotsessi osa, milleks on väga intensiivne eratarbimine, kuid puudub selline ühiskonnas respekteeritud tegevus, nagu säästlikkus.

Üks väga huvitav tähelepanek, mida on võimalik olnud viimase poole aasta jooksul teha, puudutab eratarbimist.

Eratarbimine on kõikides majandusõpetustes keskne mootor, mis justnagu hoiaks suurt majandussüsteemi üleval või võimaldaks sellel efektiivselt toimida.

Kui pärast 11. septembrit toimunud terroriakti hakati rääkima eratarbimise langemisest Ameerikas, ja see langeski kolmandiku võrra, siis nähti selles pöördumatut kahju majandusele. Tegelikult ei kannata ei aktsiaturud ega ka muud majandusprotsessid eratarbimise vähenemise tõttu. Ehk teisisõnu: 11. septembri fenomen on andnud tsivilisatsioonile ühe huvitava tähelepaneku: eratarbimise vähenemine tegelikult majanduslikke paradigmasid ei kõiguta. Seega on eratarbimist võimalik vähendada ilma et ühiskondlik majandussüsteem väga kannataks. Tegelikult on ka arenenud tööstuse ja suure tarbimisintensiivsusega riikide jaoks selgeks saanud, et tarbimise maht võib väheneda ilma et sellest mingit kahju tuleks.

Tulles tagasi ühe rahvusliku koguprodukti tootmiseks mineva energiakulutuse juurde ja vaatame seda kui võimalikku vaesuse põhjust Eesti jaoks, siis analüüsides seda, saab teha järelduse: energiakulutus rahvusliku koguprodukti ühikuks on suur, samas on rahvuslikku koguprodukti inimese jaoks väga vähe. Suurbritannias ja Saksamaal on energiakulutus rahvusliku koguproduktiühiku teenimiseks 4 korda väiksem, samas on rahvusliku koguprodukti teenimine 6 korda suurem kui Eestis.

Antud juhul tähendab see seda, millisel moel on tehnoloogia muutusega võimalik jõuda kehvast seisust paremasse.

Eesti arengu võti näib olevat mitte mingisuguse olulise arengukavata küsitud välisinvesteeringud ja nende ootamine, mis sisuliselt on krediidimahu kasvatamine, vaid praegust energia tootmist puudutavate tehnoloogiate sihipärane väljavahetamine väiksema kuluga tehnoloogiate vastu. Näiteks Eesti Energia.

Eesti energiasüsteem on pärand perioodist, kus see oli välja mõeldud hoopis teiseks tarbeks, kui seda tänapäeval kasutatakse. Loomulikult tuleb vanu asju kasutada nii otstarbekalt kui võimalik, kuid antud juhul on vana asi liialt kulukas.

Narvas paiknevad jõujaamad ehitati tegelikult selleks, et korvata Loode-Venemaal olevat N.Liidu sõjatööstuse energiavajadust. Nüüdseks seda energiavajadust enam pole ja äärmiselt ebaproportsionaalselt paiknev energiasüsteem on tohutute kulutuste allikas. Teisisõnu maksab eesti tarbija kinni praegu selle, et Eesti energiasüsteem saaks iga-aastaselt võrgukadudena, mis võrreldes Narva jõujaamades tekkiva soojuskaoga väiksem, korstnasse kirjutada umbes 3,5 miljardi krooni eest soojusenergiat. See on nagu elektri tootmise paratamatus, et kui põlevkivi põletatakse, siis saadakse aur ja sellega käitatakse mingisugust turbiini, millest väljuv aur uuesti enam turbiini käitada ei jõua. Soojus lähebki atmosfääri, kuna sel pole kasutust.

Narva elanike arv on üsna lühikese perioodi jooksul sedavõrd vähenenud, et alla kümnendiku jääksoojust kulutatakse linna kütmiseks, ülejäänud läheb korstnasse. Selle kohta ütlevad Eesti Energia juhid, et seda ei saagi majanduslikult käitada. Teisalt on see ju soojus, mis ükskõik millises läbimõeldud majandustegevuses tähendaks ikkagi seda, et ühe megavatt-tunni väärtuseks on umbes 200-300 krooni. See võiks minna mingisse majandusprotsessi, olgu see siis puidukuivatamine, kasvuhoonete pidamine või kalakasvatus. Ehk teisisõnu: tänasel päeval kulutab tsentraliseeritud Eesti energiasüsteem iga elaniku taskust märkamatul moel aasta jooksul 3-4 miljardit krooni.

See on üks näide sellest, millisel moel energiasüsteemi ülesehitus tekitab märkimisväärse majandusliku kulu.

Kas sellele on alternatiivi? Loomulikult.

Alternatiiviks ongi hajutatult paiknev energiatootmine, mis võib energeetilise ressursina kasutada kas või sedasama põlevkivi, kui seda eelnevalt veidi rikastada. Vaadates hajaenergeetika lahendusi, kus energiat muundatakse väga väikese võimsusega energiasüsteemides, mille energiamuundumisvõimsus on 1-30 kilovatini, mis sobib maja või majagrupi juurde, siis sellises süsteemis on energia muundumise efektiivsus elektrienergia saamisel kuni 40%.

Eesti energiasüsteemis on see 18-20% ja jätkuvate investeeringutega loodetakse energia tootmise efektiivsus viia 28%-ni. Kuid investeeringutega jääb alles probleem – kuhu panna soojus?

Ühtekokku peab Eesti Energia lähema 15-20 aasta jooksul tegema investeeringuid suurusjärgus 50-60 miljardit krooni. See 4-5 miljardit krooni, millest palju räägitakse ja avalikku tähelepanu keskendatakse, võimaldab renoveerida 400 megavati ulatuses põlevkivist elektri tootmise võimsust. Vaja on teha investeeringuid veel 3 korda nii palju, et kogu energiatootmine oleks kõrgema efektiivsusega. Siis kerkib järgmine probleem – Eesti energeetikasüsteem võrkude näol vajab umbes 20-30 miljardit krooni selleks, et vastata nüüdisaja nõuetele.

Praegu tehtav valik määrab ära selle, et me ka 20 aasta pärast kulutame energiat samal moel ja pole mingit lootustki välja pääseda nn maailmaruumi kütmise lõksust, milles me tänapäeva tehnoloogiate valikute tõttu oleme.

Ma väidan, et juba täna maksab Eesti hajaenergeetiline alternatiiv olemasolevaid tehnoloogiaid arvestades enam-vähem sama palju, kui kogu Eesti Energia süsteemi renoveerimine selle sama perioodi jooksul.

Seega on arenguks tegelikult üks väga selge võti. Ja mitte ükski ettevõtlust toetav maksuseadus ega mingi kummaline regionaalarenguprogramm ei anna majanduslikku edenemisse nii palju, kui annab ükskõik millises valdkonnas mõtestatud kulude kokkuhoidmine.

Tehnoloogilisi lahendusi on tänapäeval palju. Kui räägime taastuva ressursi ehk biomassi, päikese või tuule kasutuselevõtmisest, siis pole tegemist mingi utoopilise toiminguga. Enamik arenenud riike on seda teinud.

Rootsis tehti 90. aastate alguses energiasüsteemis jõuline muutus. Seal on kõik fossiilsed kütused neist tekkiva süsihappegaasi tõttu maksustatud. Põlevkivi puhul on see 55 dollarit tonni kohta ehk teisisõnu kallineks tonn põlevkivi meil 1000 krooni võrra. Samas oleks fossiilsete kütuste maksustamise tagajärjeks uute tehnoloogiate kiire kasutuselevõtmine.

Kõik sõltub sellest, kuivõrd valmis ühiskond niisugusteks sammudeks on.

KONVERENTS “EDUKAS HIIUMAA” 7.

Marek Strandberg – Säästlikest tehnoloogiatest.

Nüüdisajal peame rääkima üha rohkem ja rohkem sellest, kui palju üks või teine tegevus meie elutsükli jooksul kulutab energiat ja materjali. Vaadates tänast ehituskultuuri, siis kõik materjalid, mida nende valmistamiseks kasutatakse, olgu see kivivill, plastik või keraamilised ja sünteetilised materjalid, nõuavad märkimisväärsel hulgal energiat.

Tõepoolest oleme praegu liikumas standardi poole, kus energiakulu hoone ekspluatatsioonis on väike. Kuid kolmas etapp hoone puhul on selle lammutamine või ümberehitamine ja mida raskemini utiliseeritavast materjalist on üks või teine hoone ehitatud, seda kulukamaks läheb sealjuures mis tahes tegevus. Kui Saksamaal, kus ühe tonni betoonist, plastikust ja akrüülvärvidest koosneva ehitusprahi utiliseerimine maskab 300 DEMi, siis on see Saksamaa oludes sama hind, mis seesama ehitusmaterjal paika panduna maksta võiks.

Eestis on praegu enne suure ehitusbuumi käivitumist uusi tehnoloogiaid valides võimalik saavutada energiat säästvam situatsioon.

Eesti oludes on säästliku situatsiooni loomise eelduseks suure hulga põletamata savi kasutuselevõtt ehituses.

Saviressurssi on Hiiumaal ja Mandri-Eestis tohutult, ja võrreldes energiakulutust, siis ühe tonni toorsavi ehitusmaterjaliks vormimine ilma põletamata kulutab energiat 10-20 kilovatt-tundi. Sama koguse savi põletatud tellisteks muutmine kulutab energiat umbes 1000 kilovatt-tundi. Seega oleks meil võimalik majade ehitamisel saavutada energiakulutuse mõttes tagasihoidlikult öeldes umbes 10-kordne efekt. See on üks aspekt.

Teine aspekt on see, et ehitustehnoloogia muutmisel tekib juurde lokaalseid töökohti ja võimaldab kasutusele võtta tunduvalt suuremal hulgal kohalikku ressurssi.

Samasugused muudatused on võimalikud ka toiduainete tootmise tehnoloogias, sest mis toimub praegu? On rehkendatud, et Eesti oludes ühe kilogrammi vilja äraviimisega põllult viiakse põllult ära ka 3 kg huumust. Mitte mulda, vaid just huumust, mille taastumine, sõltuvalt piirkonnast, võtab aega 200-1000 aastat. Ehk teisisõnu: tänane põllumajandustehnoloogia tekitab olukorra, kus üks taastumatu ressurss – viljakas kasvupinnas – on kadumas ja kadunud juba kümnete aastate jooksul.

Jäätmekäitluses on mitmeid arenguvõimalusi ja lahendusi.

Üks olulisemaid, mida ma tänapäeval näen, on see, et reovete käitluses on võimalik väga sihipäraselt kasutusele võtta tehislikke ökosüsteeme või nn märgalapuhasteid. Need süsteemid võimaldavad saavutada ligi 10-kordse energiakulu erinevuse, võrreldes sellega, mida praegu kasutusel olevad tehnoloogiad võimaldavad.

Tehnoloogiamuutused ongi need, mis säästlikkuse kaudu tekkiva akumulatsiooni tõttu võimaldavad ühest küljest säästa tunduvalt rohkem käiberessurssi, teisest küljest raha. Sõltumata sellest, milline on tuleviku majandusmudel, raha mõiste ära ei kao. Ehk teisissõnu: raha kui vahetusväärtus ja universaalne ekvivalent säilib, nagu on säilinud siiani, sõltumata sellest, millised muud kokkulepped ühiskonnas toimivad. Seega igasuguste kombineeritud tehnoloogiate kasutuselevõtt ja ka töökorralduse ümbermõtlemine koos muude tehnoloogiate muutustega on arengu võti terves Eestis ja ka Hiiumaal.

KONVERENTS “EDUKAS HIIUMAA” 8.

Matti Lüsi teemaks oli Säästlikkuse idee.

Rääkides säästlikust kogukonnast, peaksime alustama kaugemalt.

Nimelt, kui käibele tuli ingliskeelne mõiste sustainability, siis seltskond, kes tegeles ökoloogia või looduskaitsega, tõlkis selle sõna, lähtudes oma vaatevinklist. Nad tõlkisid: säästlikkus. Nii saadi omadussõna, mida tänapäeval kõikvõimalikel juhtudel kasutatakse, samuti nagu varem elusa looduse suhtes. Tõlkides seda ingliskeelset liitsõna osade kaupa, saame tulemuseks säilitama või võimekust säilitama. Kui me rakendaks ühele konkreetsele inimesele tema eluperioodi suhtes seda tingimust ehk võimekust säilitada, siis tähendaks see, et inimene peaks olema suuteline oma eluga kogu oma eluperioodi jooksul hakkama saama.

Kui keegi väidab, et see on subjektiivne mõiste, siis mõnes mõttes jah ja mõnes mõttes ei. Kui keegi ei ole säästlik, siis ta lihtsalt sureb välja. Kui liik ei ole säästlik, siis me teda lihtsalt ei näe, kui me muidugi ei suuda teda loomaaedadesse kinni püüda ja piisavas koguses säilitada.

Kui kogukond ei ole säästlik, siis me näeme kogukonna asemel tondilinna – ta lihtsalt sureb välja. Ja keskkonnasäästlikkus on ainult üks aspekte selles, sest rääkida tuleb ka sotsiaalsest säästlikkusest ehk nendest protsessidest, mis toimuvad kogukonna sees ja meie suhetes. Need on täpselt samasuguse tähendusega protsessid, kui need, mis toimuvad meist väljaspool.

Keskkonnateadlased võivad muidugi väita, et sõna keskkond võib samal ajal tähendada looduskeskkonda või ka sotsiaalset keskkonda. Mõistele keskkond otsitakse siiamaani vastet. Kunagi räägiti tasakaalustatud arengust, seejärel jätkusuutlikust arengust, mis tegelikult on siiani kõige parem vaste, mida on suudetud pakkuda.

Üks asi, mida säästlikkusest rääkides peame silmas pidama, on see, et säästmine või kokkuhoidlikkus on säästlikkuse üks tahkudest. Säästlikkus väljendab objekti, subjekti, süsteemi võimet kohaneda muutuvate keskkonna tingimustega – teha seda ikka ja jälle igal järgneval etapil. Küsimus on selles, kuidas me seda saavutame? Kuidas me saavutame seda ettevõtte, inimese, organisatsiooni ehk kas või selle sama looduse kui ökosüsteemi osas?

Selle juures on üks karm tingimus – kohanemisvõime igal järgneval ajalooetapil eeldab seda, et tänased lahendused ei vähendaks homseid võimalusi. Iga kord, kui Hiiumaal müüakse maad, tekib mul küsimus: mida selle rahaga tehakse? Kui see raha ära süüakse, siis tekib mul kujutluspilt Hiiumaa-kujulisest tordist, mille servast lusikaga haugatakse ja suhu pistetakse ja lõpuks süüaksegi ära. Kogukonna jaoks ei tohiks midagi hullu olla, sest füüsiliselt jääb Hiiumaa alles, kuid selle kogukonna enda jaoks jääb Hiiumaa järjest väiksemaks. Tänased lahendused vähendavad seega homseid võimalusi. Me peaksime õppima sööma midagi niimoodi, et ära ei söö.

Säästlikkuse idee on minu jaoks haarav, ta on rakendatav erinevates valdkondades ja situatsioonides. Siinjuures on veel üks huvitav asi. Väga paljud tunnustatud poliitilised seisukohad polegi mõistetavad ilma arusaamiseta sellest, mida kujutab endast säästlikkus.

Rääkides kogukonnast, võib ju öelda säästlik, võttes aluseks mõne mõõdetava parameetri nagu püsiv rahvaarv, stabiilne vanuseline struktuur. Kuid sellest ei piisa, sest see on vaid üks eeldus, et kogukond säiliks. Veel eeldab see seda, et muutuvate keskkonnatingimuste juures on meil mitmekesine tööhõive ja pole monofunktsionaalsust, nagu Hiiumaal täna on ja mis iseenesest on ohtlik. Selle ohu ärahoidmine eeldab, et inimesed oleksid ühest küljest majanduslikult ja teisalt ka poliitiliselt aktiivsed. Demokraatia arengule ei juhita mitte demokraatia pärast tähelepanu, vaid selleks, et paremini elada. Et erinevad arvamused, vaidlused, seisukohad saaksid välja tulla, et neid arutatakse, kuulatakse, et nendega on otstarbekas ühiskonnas tegutseda.

Ma arvan, et kui seda liini pidi edasi läheme, jõuame selleni, mida me nimetame demokraatliku ühiskonna põhiväärtuseks.

JAANUS KÕRV